Hea sooritus eeldab keskkonda, kus sportlane saab vabalt tegutseda

Trenn käib. Treener jagab ülesandeid, annab tagasisidet. Tee seda, vaata seda. Tegid seda. Ei kasutanud toda. Tubli oled! Sportlane kuulab, püüab end parandada. Treeneritel on sportlastele palju teadmisi ja oskusi edasi anda ja nii kiiremalt tema sooritusele kaasa aidata. Sellega on aga üks probleem. Treener ei ole treenitava sportlase nahas, isegi kui on ise sama spordialaga kunagi tegelenud. Olen kindel et iga treener nõustub, et sportlase sooritus on koostöö. Koostöö vilju realiseerib võistlusväljal, aga ka igal treeningsekundil (ja väljaspool trenni) sportlane üksi. Luua keskkond, mis aitab sportlasel enda keha ja peas toimuvat mõista, seda väljendada on midagi, mida treenerid, pered ja ka meedia saab toetada.
 

Kuidas siis? Oma töös tippsporti sisenevate, karjääri lõpetavate olümpiasportlaste, noorsportlaste aga ka sõjaväeliste juhtide, ettevõtjate ja kaunite kunstide esindajatega on läbi kumanud teatud tingimused, mis aitavad luua keskkonda, kus inimesel on võimalik end maksimaalselt realiseerida ja elada, et seda ka ise nautida. Pean täpsustama, et “maksimaalne realiseerimine” siinjuures ei tähenda alati kuldmedalit või igavest kuulsust ja sära. See tähendab igast hetkest enda ja olemasolevate tingimuste igakülgset kasutamist ja treenerite poolt selle igakülgset toetust. Toon välja mõned olulisemad: sportlase enda ja tema ümber olevate inimeste, organisatsioonide ja ka meedia hinnanguvaba suhtumine, kasvu mõtteviis (growth mindset), vaimse vastupidavuse teadlik arendamine ja ülim avatus suhetes.

Tervet artiklit saab lugeda Delfi Sport portaalis.